Elektrooniliste komponentide ja nende korpuste tootmisprotsessid sõltuvad kasutatud materjalidest.
Plastikust korpustes kasutatakse peamiselt survevalu. See protsess hõlmab plastgraanulite kuumutamist ja sulatamist, seejärel süstimist jahtumiseks ja tahkumiseks vormi. Survevalu on väga tõhus, sobib masstootmiseks ja võib luua keerukaid kujundeid. Vormi disain ja täpsus mõjutavad otseselt korpuse kvaliteeti, muutes vormi valmistamise kriitiliseks etapiks.
Metallkorpuse tootmisprotsessid hõlmavad stantsimist, survevalu ja CNC-töötlust. Stantsimine avaldab metalllehele survet vormi abil, et vormida see soovitud vormi, mis sobib õhematele korpuse komponentidele. Survevaluga süstitakse sulametalli vormi, mis sobib keeruka struktuuriga detailide jaoks. CNC-töötlemisel kasutatakse metallplokist kuju lõikamiseks täppispinke, pakkudes suurt täpsust, kuid kõrgema hinnaga, ning seda kasutatakse sageli väikeste partiide või prototüüpide valmistamiseks.
Pinnatöötlus on tootmisprotsessi oluline etapp, mis parandab nii välimust kui ka jõudlust. Levinud ravimeetodid hõlmavad pihustamist, galvaniseerimist ja anodeerimist. Pihustamine võib anda korpusele erinevaid värve ja tekstuure, tagades samal ajal kaitsekatte.
Galvaniseerimine hõlmab pinna katmist metallikihiga, tavaliselt kroomi või nikliga, et parandada kulumiskindlust või dekoratiivsetel eesmärkidel. Anodeerimist kasutatakse peamiselt alumiiniumi puhul, moodustades elektrolüütilise protsessiga pinnale oksiidkile, suurendades korrosioonikindlust ja saavutades värvi.
Viimastel aastatel on lisatootmise (3D-printimise) tehnoloogiat üha enam rakendatud ka korpuste prototüüpimiseks või väikestes partiides{1}}tootmiseks. See tehnoloogia ehitab objekte, ladestades materjali kihthaaval, välistades vajaduse traditsiooniliste vormide järele ja muutes selle sobivaks kiirete iteratiivsete projekteerimisprotsesside jaoks.
