Kütte-, ventilatsiooni- ja õhukonditsioneerimissüsteemid (HVAC) on suhteliselt väikesed ja kasutavad õhu otseseks jahutamiseks (soojendamiseks) külmutusagensit ja üldjuhul puuduvad õhuülekandeks kanalid.
Tsentraalsed kliimaseadmete osasüsteemid on suuremad, kasutades jahutatud (kuuma) vee tootmiseks jahuteid. Veepumbad juhivad jahutatud (kuuma) vee torude kaudu, jaotades selle kliimaseadmetesse. Seal vahetab see soojust siseõhu ja osa välisõhuga, jahutades (soojendades) õhku.
Suurtes avalikes hoonetes, nagu kaubanduskeskused ja teatrid, on vaja ka ventilaatoreid, mis juhivad õhku läbi kanalite, et jaotada see erinevatesse ruumidesse.
Selle protsessi käigus tuleb jahuti poolt jahutatud veest saadud (hajutatud) soojus hajutada õhku, vette ja pinnasesse selliste seadmete kaudu nagu jahutustornid või vastupidi. See soojusvahetusprotsess kasutab keskkonnana enamasti vett ja seda keskkonda juhib jahutusveepump. Kui soojus hajub õhku, on soojusülekande parandamiseks vaja jahutustorni. Jahutid, veepumbad, ventilaatorid ja jahutustornid on tsentraalse kliimaseadme peamised energiat tarbivad komponendid. Keskkliimasüsteemide mõõtmed ulatuvad ühest mõne tuhande ruutmeetri suurusest hoonest kuni miljonite ruutmeetrite suuruse elamukompleksini; elamukompleksi keskkliimasüsteemi nimetatakse kaugjahutus- ja küttesüsteemiks. Tsentraalse kliimaseadme projekteerimine ja käitamine on kompleksne süsteemitehniline projekt ja selle õppevaldkonna põhirõhk.
Elamute keskkliimasüsteemide ja siseõhu vahelise soojusvahetuse vahendiks võib olla vesi või külmutusagens. Elamute keskkliimasüsteemid on piiratud kodude mastaabiga, mille hoonestusala on mitusada ruutmeetrit.
Võrreldes traditsiooniliste keskkliimasüsteemidega ei ole elamute keskkliimasüsteemidel üldjuhul spetsiaalset külmutusruumi; selle asemel paigutatakse välissoojusvaheti sellistesse piirkondadesse nagu koridorid.
